Veider, et minu esimene meele avaldus on just alkoholiteemaline. Kuigi ma pole umbes viis aastat alkoholi tarbinud, ei ole ma kunagi karsklane olnud. Elurütm on lihtsalt selline, et alkohol ei sobitu enam minu igapäevaellu. Mul pole midagi selle vastu, kui keegi tarbib alkoholi või mitte – olen viimane, kes teistele sõrme hakkaks viibutama.
Mis mind aga häirib, on kakskeelsus organisatsioonide ja riigi tasandil. Ühest küljest räägitakse vajadusest alkoholiga võidelda, teisalt keeratakse sellele seisukohale selg ja lüüakse klaase kokku. Just see vastuolu ajendaski mind kirjutama artiklit “Alkohol ja ühiskond: ebamugavatest küsimustest avatud dialoogini“, mille Sirp oli lahkelt nõus avaldama.
Artikkel analüüsib alkoholi kui eluvormi Eesti ühiskonnas, keskendudes institutsionaalsetele vastuoludele ja süsteemsetele pingetele. Kasutan analüüsiks immanentse kriitika meetodit, mis võimaldab avada sisevastuolusid ning leida võimalusi muutusteks olemasoleva süsteemi raames.
Loodan, et see analüüs aitab kaasa laiemale arutelule alkoholi rollist meie ühiskonnas ning innustab otsima tasakaalukamat lähenemist alkoholipoliitikale.